Usbekistan ja Tadžikistan inseneri pilgu läbi

Loo autor: Anni Helm, AAIB insener

Oktoobri alguses viibisime kahenädalasel puhkusereisil Kesk-Aasias. Kasahstanis ja Kõrgõzstanis olime juba varem rännanud, mistõttu valisime marsruudi põhirõhuks Usbekistani ja Tadžikistani. 

Viimastel aastatel on viisaprotseduurid Eesti kodanikele oluliselt lihtsustunud (Tadžikistanis e-viisa) või viisakohustus üldse ära kaotatud (Usbekistan). Samas pole piirkonda veel avastanud suured „lääne“ turismigrupid ning säilinud on kultuuriline või kombeline omapära.
Meie reisi võib jagada kaheks – esimene nädal möödus Tadžikistani koosseisu kuuluvas Mägi-Badahšani autonoomses piirkonnas Pamiiri mägede panoraamide, Wakhani orus elavate rahvaste ning nende eluviisidega tutvudes. Teise nädala veetsime Tadžikistani ja Usbekistani suurlinnades (Dušanbe, Samarkand, Buhhara, Taškent) arhitektuuri, kultuuri ning toitu nautides.

Eluolu võrreldes Eestiga

Elu Mägi-Badahšanis määrab suuresti geograafia. Kuigi autonoomne piirkond hõlmab ~45% Tadžikistani territooriumist, elab seal vaid 3% riigi rahvastikust. Välismaalastel on Mägi-Badahšani saamiseks vaja tasulist eriluba. Üle 7000m kõrguvad Pamiiri mäestikuahelad, mis raskendavad ligipääsu sealsetele asulatele, toovad talvistel kuudel kirdepiirkonnas endaga kaasa kohalike jaoks lumevangistuse. Lumevabal ajal viib Murghabi regiooni kõigest kaks autoteed, mis reljeefi poolest annavad silmad ette isegi auklikele Tallinna tänavatele. Kõik see toob kaasa mõnevõrra arhailise elukorralduse – säilinud on osaliselt nomaadne eluviis. Kõrgplatool, kus puid pole isegi orgudes, köetakse elumaju kuivatatud sõnnikupätsidega. Kidur taimestik võimaldab pidada vaid jakke ning lambaid-kitsesid, keda siis soojemal ajal kõrgemale mägedesse viiakse ja talveks orgu tagasi juhatatakse. Murghabi regiooni kliima ning muld ei võimalda tegeleda mingisuguse põllumajandusega – kogu toit v.a liha imporditakse Kõrgõzstanist või lõuna pool asuvast Afganistaniga jagatavast Wakhani orust. Piirkonnas pole ka tööstusettevõtteid, töötus on mõningatel andmetel lausa 50%. Meie autojuhi sõnutsi on piirkonnas palju neid, kes endale teenistust leiavad Afganistanist Venemaale mööda inimtühjasid Pamiiri mägiradasid heroiini smuugeldades. Kuigi pidime teel olles läbima mitmeid militaarseid kontrollpunkte, siis huvi meie pagasi sisu osas puudus, nimed pandi märkmikusse kirja rohkem moepärast. Iga kontrollpunkti pidavat saama ka läbida niimoodi, et passi ei vaadatagi ja nime märkmikusse kirja ei lähe - üldine hinnakiri tundus olevad 5$ igale ametnikule.

Elu Kesk-Aasia suurlinnades on aga hoopis teistsugune. Kõik reisi teises pooles külastatud linnad jäid iidse siiditee trassile, tuues oma külluslikkusega esile ühe riigi sisesed suured kontrastid. Oktoobri algul on saagikoristusaeg, mis tähendas et kohalikud turud – bazaarid – ja teeäärsed müügiletid olid lookas maitsvatest puu- ja köögiviljadest. Buhhara ja Samarkandi külastust julgeb soovitada ka neile, kes teatud mugavustega reisimise ajal harjunud. Uudistamist on palju nii arhitektuurimälestisteks muudetud mošeedes ja mausoleumides kui ka kohalike käsitöömeistrite kaubalettide ääres. Kindla peale valmistatakse just neis linnades maailma parimat plovi.

Mõned tähelepanekud inseneri pilgu läbi

Ehitusinsenerid Kesk-Aasias peavad igapäevaselt ilmselt lahendama mõnevõrra teistsuguseid probleeme kui siin Eestis. Kuna sealsed riigid jäävad maavärinapiirkonda, siis peab arvestama seismiliste koormustega. Minu jaoks tundusid 99% nähtud ehitustest võrdlemisi ühetaolised – monoliitne täisnurkne ning regulaarne raudbetoonkarkass, mille vahele laotakse kärgtellised. Tundub, et arhitektidele on sealkandis esmatähtis mitte hoone vorm, vaid hoopis dekoor. Ja dekoreeritud asju tadžikid ja usbekid armastavad! Suurlinnade uusehitised meenutasid tihtilugu paleesid – marmor, karniisid, sambad… Näis, et vähemalt Taškendis ja Dušanbes on nõuks võetud kogu kesklinn uuesti üles ehitada sellistest monstrumpaleedest. Mastaabid olid seal tohutud – minu reisikogemuste põhjal võrreldavad vaid Hiina suurte elamupiirkondade ehitustega. 

Seevastu vaesemates piirkondades olid majad tehtud kõrvalolevatest mägedest korjatud kividest, mis laotud sideaineta üksteise peale. Seejärel oli fassaad kaetud savi ja põhu seguga ning mõnes piirkonnas lubjaga valgeks värvitud. Puitu kasutatakse vähe – enamasti vaid akna- ja uksesilluste moodustamiseks ja väiksemates elumajades katuslae taladeks. Teras tundus kasutuses olevat ainult rõdude-varikatuste tarvis.